Oskus küsida abi
Hei:)
Kuidas läheb?
Saladuseblogi on ilmselgelt vallutanud suvi ja mul on hea meel, et õues paitavad meid päris mõnusad ilmad. See lause käib sissejuhatuseks küll, onju:)?
Minu viga on selles, et ma arvan, et ma ei suuda end siin trükisõnas kuidagi Sulle mõistetavaks teha. Tahaks Sind hoopis näha, kuulda ja vaadata - näha Sinu reaktsioone igale minu mõttele. Ja siis ma leian end jälle siit ekraaniga tõtt vahtimas. Muutus. See on koht, mis vajab muutust. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Mul on suur vajadus olla otsekoheselt aus. Kõik tahaks kogu aeg letti laduda. Miski ei jää peitu. Või siiski? Minu üllatuseks tuli mõni aeg tagasi päevavalgele, et sellel suurel aususel on vähemasti üks auk. Jah, neid võib kindlasti veel olla aga vähemasti üks on sooja ilmaga välja sulanud. Nimelt. Ma ei ole osanud olla aus iseenda vastu, et tunnistada: ma vajan abi.
Üks huvitav asi, mis kogu selle enesearengumaailmaga minu jaoks kaasa tuli, oli see lõputu vastutuse võtmine oma elu eest. Ehk siis ükskõik, mis ka ei toimu, ma olen selle loonud. Ja siiani ma usun, et kuidagipidi on kõik kogemused minu jaoks just need, mis nad olema peavad. Aga ma olin suutnud selle vastutuse põhimõtte oma peas üle võlli keerata. Ma arvasin, et kui mul on raske, siis ma vastutan üksi ja ma pean selle ka lahendama. Üksi.
Aga lahendust ei tulnud. Keerlesin ja pöörlesin, otsisin vastust. Aga ei näinud. Pime oli ju. Ma olin ise oma pähe ära eksinud. Ja peas olles pähe võtnud, et ma ise ikka ise pean hakkama saama. Nüüd ma näen, ma pole mitte ainus, kes arvab, et ise ise ise on vaja kõigega toime tulla. Ja uskuge mind. Suur oli mu üllatus, kui leidus lõpuks inimene, kes ütles: Marlen, küsi abi.
Küsida abi? Mismõttes? Mida see veel tähendab? “Keegi teine ei saa ju mind korda teha!” jne …
Aga see mõte haakis end ära ja me tegime kokkuleppe. Ma ei ütelnud seda kellelegi teisele, ma ütlesin seda tasakesi iseendale, kui olukord hakkas tõesti jälle pead murdma… tasakesi sosistasin: Ma vajan abi.
Kummaline rahu tekkis. Tunne, et ma ei ole siin maailmas ju üksi. Keegi kusagil kuuleb. Ja ta kindlasti vastab, kui aeg on käes. Muutused ilmnesid päevadega. Vihjeid lahendustele hakkas sadama uksest ja aknast. Kas nad olid kogu aeg olemas olnud? Tõenäoliselt! Aga mina ju ei näinud ega kuulnud, sest ma arvasin, et ma pean ise ise ise hakkama saama! Suur oli minu üllatus, kui ainuüksi sosistatud sõnad avasid uue vaate elule…
Ära karda küsida abi, kui Sa tunned, et Sul seda vaja on. Hoolimata Saladustest ja mittesaladustest ja kogu maailma heast ning targast kraamist, mida me nii usinad õppima oleme. Enda seest ja maailmast me ümber. On täitsa OK olla inimene:)
Kallid,
Marlen
Suur tänu Marlen
See kirjutis on minu selle nädala võit ;). Loen ja loen ja tulle tundub, et Sa kirjutad mõtteid minu peast. Tundub, et ka mina olen ise hakkama samisega pisut üle võlli keeranud. Ikka ise ja ikka üksi.
Tõepoolest, nagu Sa ütled, alati ei peagi üksi hakkama saama. Ja kui Sina võid abi küsida võin seda minagi.
Absoluutselt Terje! Kui juba Marlen või abi küsida, siis kindlasti võid Sina ka
Kallid.
Tere Marlen ja Terje!
Liitun teiega, täiega! Kolmas, kes üle võlli keeras! Ja neid on kindlasti veel. Aitäh, Marlen, et jagasid!
nii armas ja siiras postitus:)
Abi osas: ise usun inglitesse ja olen lugenud sellist asja, et inglid (või kui mitte neisse uskuda, ütleme siis universum, maailm) saavad aidata ainult siis, kui me abi küsime. Ehk siis meile on antud justkui selline vaba tahe, millest maailm üle astuda ei saa. Ja kui me abi ei palu, siis on see meie valik ja keegi ei saa ka aidata, kuniks me pole valinud abi küsimist.
Ununeb see endalgi vahel….:)
See nüüd ei ole otseselt teemasse, aga täna tahaks lõpuks kirja panna selle. Olen mitu korda siit lugenud Sinu kirjeldusi stiilis, kuidas Sul blogipostitused läbi teatavate raskuste tulevad ja no mina oma mätta otsast pean küll nentima, et vähemasti minuga räägivad siia Sinu poolt kirja saanud jutud küll väga selgelt ja mõnusalt
Kohe lust on lugeda. Kahju, et kirjutamine Sinu jaoks selline lust ei ole. Veel. 
Kallid sullegi! 
Aitäh selle loo eest!Oli kahtlemata väga õpetlik ja samas ka hea teada saada,et on ka muid võimalusi kui et ikka ainult ise.,Päikest kõigile!
Kordamine on tarkuse ema!
Domineerivad mõtted meie peas ongi meie tulevik!
Keeldu mõtlemast mõtteid, mida Sa ei taha ja kardad! Hoia oma mõtteid teemadel, mida Sa tegelikult oma ellu tahad!
Rumal on inimene, kes ei kasuta võimalust teistelt nõu küsida ja toimetab isiklike, lühiajaliste eesmärkide nimel, mis kokkuvõttes paljudele kahju toob.
Omades elus eesmärki ja pürgides selle poole, on universum Sinu ellu juba kindlasti toonud kontakte, kellelt abi paluda. Ükski varasem kohtumine pole olnud juhuslik, vaid need oled oma mõtetega ikka ise oma ellu kutsunud. Kui siiski leiad, et oled tupikus, siis palu universumilt oma ellu nõuandjat või koguni täna teda ette hea nõuandja eest! Nõuandjana võib ta Sinu ellu saata ka juhusliku veebilehe,(internet on maailma kõige targem raamat!), artikli vmss info. Edasi usalda elu loomulikku kulgu! Kõik tuleb omal, õigel moel. Sinu ülesanne on otsida, kuidas saad võimaldada oma ellu tulema sinu unistusi. Tark ei torma ja järjepidevus viib sihile! Edu ei salli laiskust, vaid actionit! Anna endast maailmale teada, et oled olemas ja Sul on sellised ja sellised unistused ja tegemised! Siis leiavad samalaadsete huvide ja unistustega inimesed üksteist ja saavad teineteist täiendades unistusteni kiiremini. Õnn pole mitte eesmärk, vaid teekond! Keskenduge jällegi võimaluste otsimisele, mitte takistuste välja mõtlemisele. Rikas näeb võimalusi igas takistuses, vaene igas võimaluses takistusi!?
“Jaga ja valitse!”, lausel on palju sügavam tähendus, kui pealt paistab. Aidake teisi ja teid aidatakse! Et midagi saada, tuleb endal kõigepealt anda! Küsimusele, kuidas inimene saab Sulle Sinu abi eest tasuda, oleks vastus, et aidaku ka teisi abivajajaid! Ärge häbenege küsida masendunud inimeselt, kuidas saate teda aidata? Meie probleemid on kinni tegelikult meie endi kahe kõrva vahel ja lahendused on olnud ja on meie ümber alati. Kes otsib, see leiab.