Rännak … enesesse | Vol. 2

Meie rännaku teise päeva õhtuks hakkas minu mõttemaailm juba harjuma uue olukorraga ning olemine muutus üha mõnusamaks. Kuna juttu räägiti vähe, siis jäi palju aega enda elu ning olemuse üle arutamiseks. Siiski olin võtnud eesmärgiks mitte tegelda igapäevaste teemadega, mille olin otsustanud kaugele koju jätta. Pühendasin kogu tähelepanu sisekaemusele, et avastada, mis siis tegelikult minu sees toimuma hakkab.

Teise päeva õhtuks olime jõudnud sihtkohta Bad Schandau, mis on tuntud oma Tšehhi äärse lummava maastiku ning mägedega. Kohale jõudes avastasime üllatusega, et kõikjal olid sildid „Lõkke tegemine ning kämpimine keelatud“. Ohh, mõtlesime, põnevus tõuseb veelgi. Lisaks sellele, et peame mõtlema, kuidas toiduvarudega ning emotsioonidega hakkama saada, peame nüüd ennast ka õhtuti peitma hakkama.

Kuna kohti oli vähe, kus saavutada täielik privaatsus ning vältimaks varahommikuste sakslaste puurivaid pilke, pidime alati ööbimiseks otsima hästi varjatud paikasid. Üldjuhul lõppesid otsingud paikadega, mis olid järsakute peal ning vältimaks öösel mati pealt veerema hakkamist, olime sunnitud matid paigutama langenud puude taha, mille miinuseks oli samas see, et langenud puude sees armastavad pesitseda sipelgad ning muud putukalised, kes tulid heameelega uudistama ka külalisi lähemalt. Jah, esimesel ja teisel ööl oli see harjumatu, edaspidi aga harjusid sellega ära ning seljal kõndivad sipelgad enam und ei seganud.

Neljanda päeva hommikuks olid kõik toiduvarud otsas välja arvatud mõned pähklid ning üks Snickers seljakotis. Viskasin selle mõtte peast, et ma pean sööma ja kõndisin edasi. Olime jalgsi kõndinud Bad Schandaust Tšhehhi mägedesse ning tagasitee oli pikk. Kuna keha põletas pidevalt energiat, aga juurde seda kuskilt ei saanud, läks see muidugi varude kallale. Hakkasin tundma kerget nõrkust ning meeleolu hakkas langema. Tagasi oli kõndida ca 10 km. Sooja oli väljas 25 kraadi ning viimane söögikord oli hommikul. Aga me jõudsime tagasi. Ma tundsin ennast väsinult. Õpetaja aga ütles, et ta tunneb ennast suurepäraselt ning tal on mitu päeva trenn vahele jäänud ning otsustas jooksma minna. „Anna minna!“, vastasin.

Sama päeva õhtul otsustasime minna hommikust päikesetõusu vaatama kõrgeima tipu otsa, mis sai mulle aga kergelt öeldes saatuslikuks

PS. Kui Sulle meeldis see lugu, võid jagada seda Facebookis oma tuttavatega. Selleks vajuta siia! Aitäh Sulle!