Rütmid
Tänane lugu on inspireeritud paljudest kirjadest, mida ma olen viimasel ajal saanud, kus paljud on väitnud, et kasutavad Saladuse tehnikaid, aga tulemusi ei ole.
Kinnisvarabuum, majanduslangus. Armumine, lahkuminek. Karjäär, ebaõnnestumine. Rikkus, isiklik pankrot. Ja seda nimekirja võiks jätkata veel väga pikalt.
Kas oled tähele pannud, et me elame suures süsteemis, mis allub ühele unikaalsele omadusele – rütmile? Kõik võib meie elus muutuda, must muutub valgeks, peenikesed lähevad paksuks, noored saavad vanaks, vaesed liiguvad rikkuse poole. Palju muutub paljudes erinevates eluvaldkondades, aga sõltumata, mis on valdkond, nende ühine tunnus on RÜTM.
Universum on üles ehitatud rütmile. Inimene on üles ehitatud rütmile. Elu on üles ehitatud rütmile – sa sünnid ja teed oma esimese hingetõmbe, sa sured ja teed oma viimase hingetõmbe. Nägemist.
Ja siis, mõtled sa hetkel?
Ja siis, kui me oleme langustrendil, ei saa me aru, mis toimub ja me oleme kahtlevad oma võimetes, elu õigluses ja Universumi armastuses. Siis meil pole aega tegelda millegi muuga kui enda „päästmisega“. Aga mille eest?
Ja siis, kui me oleme tõusutrendil, ei saa me aru, kuidas me ikkagi saime muretseda langustrendil ning kuidas elu ikka vahel viskab vingerpussi, et me justkui nagu ei teegi midagi, aga „juhuste“ tahtel võtab meie elu uue pöörde ning pimedusest saab valgus. Siis meil pole aega tegelda millegi muuga kui enda täitmisega: veel, veel, veel. Aga mille nimel?
Ja siis, kui me mõistame ühel hetkel, et see käibki nii – üles alla, üles alla - , siis me mõistame, et see on Elu rütm ning meil on lihtsal valida, kas me võitleme sellele vastu või liigume selle rütmiga kaasa. Kui läheb alla, siis lähen alla, ja õpin sellest, mis õppida on. Kui on aeg tõusta, siis hüppan ka selle rongi peale, ja õpin jällegi. Sest muud mul ei ole ju teha. Varsti on ikka lõpp. Ja nägemist.
Kuidas?
Aga mille eest, küsisid sa enne? Langustrendil tegeleme me enda päästmisega. Aga mille eest, küsin ma jälle? Sel ajal teeme me kõik endast oleneva, et päästa end välja langusrütmist ja alustada uut tõusu. Aga see ei ole vist siiski meil enne õnnestunud, kui ELU on otsustanud, et aeg on uueks tõusuks, uueks kasvuks. Kas sa suudad meenutada mõnda langusperioodi oma elus, mida sa suutsid oma tahtele allutada? Mina ei suuda. Üldjuhul ma panen ikka sajaga alla ning siis alles jälle sajaga üles.
Ahaa, aga mis saab siis külgetõmbeseadusest, küsid sa nüüd? Kas me polegi oma elu loojad? Oleme, kindlasti oleme. Aga ma usun, et me ei saa muuta rütmi.
Mida me saame teha, on muuta oma suhtumist ja seeläbi muuta oma maailma. Me saame alluda Elule ja tema rütmile. Kui minu suhtumine muutub langusesse positiivsemaks, siis minu vibratsioon tõuseb ja ma võin õppida ka langusest midagi kasulikku. Kindel on see, et kui sa vaatad 5a möödudes tagasi langusele, siis sa avastasid enda jaoks sellel raskel perioodil midagi, mille eest sa oled hiljem tänulik. Sa õppisid midagi, mis viib sind edasi ja aitab sul tõusutrendil kiiremini kasvada.
Aktsepteerides langustrendi oma elus just sellisena nagu see ON, loome me vaba ruumi oma teadvuses, mis laseb meil olla TEGELIKULT vaba. Vaba liigsest muretsemisest, vaba liigsest analüüsist ning seetõttu vaba ka oma elu kujundamisest ebasoovitud suunas.
Mitte midagi hullu ei saa juhtuda. Päris hullu, ma mõtlen. Me kaotame töö. Meil on raha vähem. Me tunneme kitsikust. Me peame kolima vanemate juurde. Me jääme oma kodust ilma. Me läheme pankrotti. Meie unistused ei täitu. Meie ärid kõrbevad põhja. Jah, kui nii peab minema, siis nii see läheb. See on ju siiski kool lõppude lõpuks. Võibolla on see kaotus või langus millegi uue ja palju suurema tõusu alguseks, mis ei oleks võimalik ilma suure krahhita.
Aga!!! Mida siis teha, mõtlevad paljud? See on ju Saladuseblogi, ning nüüd mees kirjutab, et ei olegi mõtet positiivselt mõelda, kuna see ei muuda midagi.
See on protsess. Kui ma täna otsustan oma elu muuta, siis muutus ei leia tõenäoliselt aset varem kui 1a möödudes. Heal juhul 6 kuu möödudes. See pole reegel, mina pole seda välja mõelnud. Aga mulle lihtsalt tundub, et niimoodi on. Minuga on niimoodi toimunud.
Kui me tahame oma elu muuta, siis me saame seda teha. Aga me tõesti peame seda OTSUSTAMA ja olema valmis selle muutuse nimel tööd tegema. Tegema tööd 6 kuud ning vaatama tulemusi. Kui ei ole, järelikult teen valesti. Teen edasi. Uurin ennast, mida ma tegelikult tunnen, mida me tegelikult igapäevaselt mõtlen, kuidas ma suhestun maailma ja teistesse inimestesse?
Me ju vahetame kogu oma teadvusseisundit. Kui sa soovid järve vee asemele saada apelsinimahla, kui palju sa pead apelsinimahla sinna kallama? Täpselt järve jagu. Kui palju see aega ja tööd nõuab? Ning mis sa teed veega? Lased ära voolata, et teha ruumi apelsinimahlale. Aga ka see võtab aega. Kuid ühel hetkel on vesi vahetunud apelsinimahla vastu ning samuti on muutunud sinu teadvusseisund: sa ei mõtle enam automaatselt negatiivseid mõtteid, mitte sa ei püüa mehaaniliselt mitte mõelda negatiivseid mõtteid. Sa oledki positiivne, mitte ainult ei püüa olla posiitvne. Ning sa tunned, et sa oled armastatud, hea tervise juures ja rikas, mitte ainult ei püüa mõelda, et sul on armastav kaaslane, hea tervis ning palju raha.
Kõik saab alguse sinu seest. Suures sisemises rahus ja vaikuses. Väga vaikselt. Pisikeste sammudena. Aga õiges suunas. Ning sa tead, kuidas seda suunda paika panna. See on SUURIM SALADUS.
PS. Ma olen tajumas hetkel esimesi märke, et minu praeguse ettevõtte tulemused kahanevad ning tõenäoliselt on see märk ühe perioodi lõppemiseks minu elus. Umbes 9 kuud tagasi ma otsustasin, et ma soovin oma elus läbi viia märkimisväärset muutust. Ma soovisin vahetada täielikult suunda oma elus. Ning ma lasen sellel teostuda. Kuna kaubandusettevõtlus ei saakski olla minu „uue elu“ osa, kuna see seoks mind liialt geograafiliselt, siis ma usun, et see kõik on osa protsessist. Jah, muidugi on kahju, kuna olen selle firma heaks palju vaeva näinud ja palju on investeeritud. Aga see on rütm. Ning ma otsustan sellele rütmile alluda. Ja vaadata, mida Universumil mulle asemele on pakkuda. Mõnikord on see hirmutav, kuna ma ei näe veel järgmise kurvi taha, aga see on usuproov: Ma USUN, et ma olen oma maailma LOOJA ning ma USALDAN teed, mis minu ees päev päevalt lahti rullub.
Avasta oma sisemine rütm – vaata SpiritDrums
Kaido
Tõeliselt rõõmustav on lugeda, et Suurima Saladuse levitajatel leidub ka allakäikudele igati sobilik ja innustav seletus. Ma hakkasin juba veidi kartma, et äkki tahetakse kõik hea ja halb, mis kunagi juhtunud on, külgetõmbeseaduse kaela ajada.
Allakäiku võiks võrrelda ka läbi järsu oru kelgutamisega. Selle asemel, et paanikasse sattuda ja silmad kinni katta saame me hakata kelku juhtima. Me ei saa küll kelgul otsa ringi pöörata ja tagasi mäe otsa sõita, aga me saame kelku kallutades vältida kivide ja kändude otsa sõitmist. Õppides alla sõites kelku paremini juhtima, saame me sama hooga teisest oru küljest üles tagasi sõita. Ka muudes olukordades on asju, mis on ainult meie endi teha, on asju, mida me saame mõjutada, aga on ka asju, mille vastu me ei saa. Neid viimaseid tuleks õppida hoopis ära kasutama, nendega võitlemise asemel ja tähelepanu suunata asjadele, mida me saame mõjutada. Ehk siis allakäigul tuleks säilitada rahu, otsustada, mis on tegelikult oluline (vihjeks http://www.tarbija24.ee/?id=123106) ja sedasi teadlikult otsuseid tehes olla valmis peatselt tulevaks tõusuks. Halvad olukorrad on selleks, et neist õppida. Õppida nendega toime tulema, neid vältima või veelgi parem, nendest kasu saama, kui mitte muud moodi, siis vähemalt kogemuste näol.
Silver
Lugedes seda kirjutist tekkis mul silme ette pilt surfarist, kes hiiglaslikel lainetel surfab. Eks see ole nii, et igaüks valib endale ise vee, kus surfata. Vastavalt siis oskustele või julgusele. Mõni valib tasasema koha, mõni äkilisema lainetuse. Ja terve see aeg me õpime surfama…et lõpuks kindlalt ja võidukalt surfilaual püsida… Kui me libiseme, ronime me ikka ja alati taas surfilauale, et edasi seilata. Ja ilmselt oleme alati peale libastumist kogemuse võrra rikkamad ning suudame kiiremini ja paremini end taas lauale vinnata.
Vaadates enda ümber ringi, siis täpselt nii see kõik toimubki. Ka kõige edukamad ja rikkamad kodanikud on kord või isegi mitu põhjas ära käinud. Mõni on täiesti müstilisest sügavusest taas pinnale ujunud ja tagasi väga kõrgele lainele surfanud… (meenub kinnisvaramagnaat D. Trump näiteks, kelle raamatut muide soovitan väga lugeda).
Ja positiivsus on see, mis hoiab silmad lahti ja positiivsed olles näeme ja paneme me oluliselt rohkem asju oma ümber tähele. Seega on loogiline, et kui isegi halvas olukorras püüad positiivsust säilitada ja tuju üleval hoida (absoluutselt alati on olemas midagi, mis sinu tuju tõstab. ka kõige sandimas olukorras), siis on sinu ümber oluliselt rohkem võimalusi (nähtaval). Ise olen suht algaja enese treenija. Aga ma tunnen, et selle paari nädala jooksul, mil olen nüüd rohkem enda jälgimisega tegelenud, olen ma enda ümber näinud oluliselt rohkem asju ja sündmusi, kui varem. Masenduses inimene ei näe absoluutselt mittemidagi. Nagu pime kana. Ta on liialt hõivatud oma muredega tegelemisega. Seega jah, isegi kui oled madalseisus, tuleb positiivsust säilitada. Osta kasvõi loteriipilet ja vaata, mis selle tuleva nädala jackpot on ja kujuta ette, et just sina oledki selle jackpoti tulevane õnnelik omanik. Igaljuhul manab see kasvõi korrakski naeratuse näole ja sa näed, et sul on veel hunnik unistusi, mis teostamist ootavad (smile).
Nõus 100%. Amen
Su kirjutised on läinud ausamaks
Olen ikka arvanud, et elu on justkui sinusoid….et nii palju, kui tuleb ellu head, nii palju on ka varsti halba oodata ja kui tahad palju halba vältida, siis ära ka liiga palju head taha s. t. ela oma elu nii, et sinusoidi kõikumise amplituud oleks võimalikult nulli lähedal…nati halba ja nati head…..üsna valutu ja mugav.
Lugedes “Saladuse” raamatuid ja siinseid kirjutisi olen märganud neis vasturääkivusi. Raamatus oli kusagil kirjas,et kui soovid midagi, siis ainult korra ja siis oota….ei ole vaja midagi muud teha ja su soov täitubki. Ei ole vaja juurelda, kuidas ta täitub. Teises kohas jälle oli kirjas, et pead iga päev soovile keskenduma. Kaido kirjutistest on jäänud meelde, et ikka tuleb ise tegutseda, kui midagi saavutada tahad.
Külgetõmbeseadus oleks suurima saladuse vääriline tõesti siis, kui ta toimiks nii, nagu sellest esmakordselt aru sain….soovi südamest, oota …või veel parem, viska ta peale soovimist peast välja elik anna universumi hoolde….ja ennäe imet….ühel päeval soov täitub.
Vaat see oleks alles saladuste saladus.
See aga, kui sa midagi tahad ja selle nimel kõik teed ja siis soovitu saavutad….see ei ole küll mingi saladus….see on töökus…..ja seda teab ja oskab igaüks….iseasi kas ta ka eesmärgi nimel rabeleda viitsib.
Usun siiski, et see päris saladus ka olemas on ja toimib, aga sellel on kindlasti oma nipp, kuidas soovida. Raamatuski oli vist kirjas, et see on kui jalgrattasõit…kui kord selgeks saad, siis oskad alati. See aga tuleb kuidagi selgeks saada.Kes siis saab ja kes ei saa….ja enamus ei saagi…muidu kasutaksid seda kõik.
See on justkui mingi triki õppimine….pead õige nõksu ära tabama.
Sellised mõtted Tekkisid täna Kaido kirjutist lugedes.
Ehk sai veidi segane jutt…vabandan…..rääkida oleks lihtsam.
Mina siin teine Helle.
Esimene Helle, oled Sa siis Kaido kirjutisi enne… vähemausateks pidanud? Minu arvamus on, et iga kirjutis on inimese jaoks just NII aus kui ta ise seda tajub.
Eelmisel laupäeval Kaidot kuulates valdasid mind täpselt samad tunded kui esimest korda Saladuste blogi lugedes ja aususe üle ei juurelnud ma tookord mitte.
Meenus seda lugu lugedes omaenda fantaasialend - milline oleks mu elu kuningannana. See mõte oli minuga väga pikka aega, oma paar aastat. Kas nüüd peaksin küsima - MIKS see ei täitunud?! Inimesed soovivad oma ellu järelikult selliseid muutusi, milleks nad ISE valmis ei ole … ja siis need ei juhtugi, ole sa kuitahes kirglikult asja küljes.
Kui sa oled mingi jama sees, siis see sööb su lihtsalt ära. Saba ja karvadega. Nagu lahustuks selles vastikus, vastikus olukorras ja emotsioonis. Ja mitte muhvigi ei aita tehnikad. Nõus, et vb pole ma piisavalt KAUA neid teinud, ega ei tahaks ka, tahaks lihtsalt ära enne saada. Ma tean, et ei saa. “Kui sügis on lõpuni ära elatud, tuleb kevad.” (Kareva)
teine Helle: kas sa ei kaalu, et keegi võiks teoreetiliselt kirjutada vähem ausalt, kui selleks soovi tekib? kas kirjutamine on mingi müstiline valedetektor, mida saab teha ainult nii ausalt kui parajasti maailma tajud?
oluline pole mitte tehnikad vaid mõistmine,et sa saaks aru sellest lihtsalt.
Mõistmine on seesminevalgus=sinu sees olev hiiglane.
Mulle tundus, et Kaido on läinud ausamaks, see on minu isiklik tagasiside. Teistel õigus teisiti arvata. Eelnev mõjus liialt eufooriliselt: tee endaga tööd ja ees terendub lubatud maa. Elu on nagu tee mu meelest, oma asi millise intensiivsusega selle läbid. Katsumused või õppetunnid on arengu osa ja ma ei usu, et mingil levelil need ära kaovad, nad lihtsalt muudavad oma sisu. Ma arvan, et maapealne nirvaana on vähetõenäoline ning kui sul enam midagi õppida pole, pole sul ka enam maa peale asja.
Aga jah, kirjutad sa hästi ja ma arvan et paljuski tänu sulle alustasin oma blogiga.
Inimesed, vähem sapitsemist ja rohkem mõistmist. Igal inimesel on õigus oma arvamusele, AGA ainult nii palju, kuniks see ei tee teisele inimesele haiget.
Ei saa ju ometi ootama jääda, et klikk ja valmis - kõik muutub nii nagu mina seda tahan. Loomulikult peab ikka ise ka endast andma ning ise arendama oma mõtlemist ja sisemaailma selles suunas.
Huvitavale lingile olen sattunud. Justnimelt - rütm. Näen oma elu kulgevat 6-aastalises vältuses. Momendil olengi jälle “põhjas” nagu öeldakse. Ja nüüd ikka juba väga hullusti… Aga… Säilinud on positiivsus, sest tean, et taas tuleb tõus. Ja õpetlik aeg on see mulle jälle… Muidugi, saame selle, mis me ise oleme…