Sisemiste paradigmade integreerimine igapäevaellu
Kirjutas | Teema Sisemine areng | Kuupäev 26.12.2009
Eelmises postituses (vaata siia) kirjutasin ma kolmest printsiibist, mis aitasid mind sisemise kasvamise teel väga palju. Nendeks printsiipideks olid Andmine, Andestamine ja Armastus. Ma nimetasin need tinglikult 3A printsiibiks ja need oli põhimõtted, mida ma hakkasin enda juures kolm aastat tagasi teadlikult juurutama. Ning teadlikult just seetõttu, et ühel hetkel ma mõistsin, et spontaanselt me areneda ei saa. Me saame küll lugeda raamatuid ja mõtiskleda selle üle, kuidas saaks maailma paremaks muuta, aga kui ma soovin ka tegelikult maailma paremaks paigaks muutma hakata, pean ma alustama iseendast. Lihtne on mõelda, et ma andestan inimestele, kuna Deepak Chopra ütleb seda, või ma armastan kogu maailma tingimusteta, sest Eckhart Tolle soovitab seda teha. Aga kui lihtne on neid tegevusi igapäevaellu integreerida sel hetkel, kui keegi meid tõeliselt alt veab ning me kannatame, või kui keegi tundub meile oma käitumise ja olemisega nii vastik, et armastus on viimane, mida ma sel hetkel tema vastu tunnen?
Kuid just need on kasvukohad meile. Kui me suudame sellistel keerulistel eluhetkedel meelde tuletada ja jääda kindlaks 3A printsiibile, võime me enda üle uhked olla ja öelda, et ma olen midagigi meelde jätnud kõikidest nendest sadadest lehekülgedest, mida olen raamatute kujul endasse imanud.
Seestpool väljapoole
Kogu meie areng toimub seestpoolt väljapoole. Igasugune püüe areneda raamatute, seminaride ja koolituste baasil on aga liikumine väljastpoolt sissepoole. Kui me loeme raamatu läbi, võtame me informatsiooni vastu väljaspoolt ja püüame seda siis kuidagi omaks võtta. Aga ükskõik kui palju me ka ei ürita, on see keeruline, sest raamatust tulenev kiirgus on meie sisemise rütmi jaoks liig. Ja nii me siis kiiritame ennast hetkeks, kuid pikaajaliselt ei suuda seda kiirgust endas kanda.
Kui me aga võtame selle raamatutarkuse ning hakkame seda praktikasse rakendama, oleme me käivitanud sisemised mehhanismid, ja kuigi läbi suure valu, hakkame me nüüd liikuma seestpoolt väljapoole.
Heaks näiteks on siin toit. Kui sa oled tõeliselt näljane ja sa jõuad lauani, mis on söögist lookas, saabub sinu hinge korraks rahu. Sa tead, et sa saad kohe süüa ning sa tunned ennast hästi. “Lõpuks ometi midagi, mis mind “rahuldab”", võid sa endale öelda. Kuid niikaua, kuni sa ei võta seda leiavtükki, ei pista seda suhu ning ei lase oma organismil sellest hakata toitaineid imama, ei muutu sinu sees mitte midagi. Kujuta ette seda hetke, kui leib jõuab sinu sisse ja sinu organism saab seda kõike füüsiliselt tunda, mida teraviljaga kaasnevad toitained sulle pakuvad. Nüüd muutub sinu sees midagi. Sa ei kujuta enam mentaalsel tasandil ette, mida kõike võiks leib sulle teha, vaid sa koged seda füüsiliselt.
Sama on ka praktikatega, mille kohta me loeme raamatutest ja mis teevad meil hetkeks tuju heaks. Me tunneme end olevat vaimsed ja head maailma vastu, kuid see kõik on mentaalne protsess kuni me ei “leia” endale ühtegi reaalsest situatsiooni elus, kus me saame seda kõike praktikasse rakendada. Kui keegi ütleb sulle, et sa oled luuser ja sa ei saavuta oma elus midagi, on õige hetk “seedima” hakata ja andestada. Ning kui keegi, keda sa usaldasid, veab sind alt viisil, mis avaldab sulle finantsiliselt võib-olla mõju veel ka viie aasta pärast, on õige hetk endale teadvustada, et on aeg jälle praktikateks ja armastada teda nagu sa armastad oma last. Kõikide tema puuduste ning vigadega.
Vastuolulised protsessid
Algul toimuvad meie sees väga vastuolulised protsessid. Me ei ole ju harjunud ütlema mõttes suvalistele inimestele “Ma armastan sind, või sa oled väga ilus, või ma andestan sulle”. Me oleme harjunud mõtlema inimestest hoopiski midagi muud, nagu näiteks “Issand, kui ebaviisakas sa võid ikka minuga olla, või miks ka küll minuga niimoodi käitud, või ma vihkan sind, kui sa niimoodi teed …”.
Kui me hakkame aga teadlikult neid automaatseid mõtteid muutma, tekib meil sees sisemine konflikt. Jah, tegelikult toimub see konflikt egoga, sest see kurivaim on ja harjunud meid kõiges kontrollima. Ta arvab end teadvat, kes ta on ning selle kaudu püüab ta identifitseerida ka meid. Ja kui me hakkame oma teadlikkuse kaudu sisenema tema territooriumile ja hakkame purustama tema seniseid seisukohti, algab meie sees sõda. Võid seda testida kohe täna, kui sa sisened esimesse poodi sisseoste tegema. Vali endale kassapidajaks või teenindajaks inimene, kes on näha, et ta on halvas tujus ning ta ei kõhkle seda ka klientide peale välja valamast. Osta temalt ning sel hetkel, kui ta sind solvab oma käitumise ja suhtumisega, ütle talle mõttes “Ma armastan sind”. Ja siis jälgi, mis tunded sind valdavad. Sel hetkel sa mõistad, mida ma mõtlen sisemiste vastuolude all.
Muuda ise oma kiirgust
Oma sisemiste paradigmade muutmine ning nende ellu integreerimine on esimene tõsine töö enda kallal. Sageli räägitakse vaimsete praktikate kontekstis meditatsioonidest, valgusega töötamisest ning aurade transformeerimisest. Kuid selleks on veelgi lihtsam tee olemas … lihtne töö iseendaga. Igasugused kogemused, mida me saame seminaridel, koolitustel ja ravitsejate juures, on välised stiimulid, mis korraks “kõditavad” meie hinge ja me unustame selle taas. Isegi, kui sel ravitsejal on hea kiirgus ning kahtlemata mõjutab tema juures käimine meie energeetikat, ei suuda me ka parima tahtmise juures säilitada tema juures saadud seisundit. Ainuke võimalus kasvada on ise endaga tööd teha seestpoolt väljapoole kuni meie isiklik kiirgus on nii kõrge. Ja sel hetkel tajuvad hoopis sind ümbritsevad inimesed, et sinu juures on midagi teistmoodi, sa oled hea ning rahulik seestpoolt, mitte ei püüa enast sundida heaks ja rahulikuks olema. Sest see on nüüd sinu loomulik olek.
Seda suudavad kõik inimesed. Ainukesed, kes seda ei suuda, on need, kes ei ole lihtsalt veel viitsinud öelda teda vihkavale teenindajale “Ma armastan sind”. Aga sina ei ole kindlasti üks nendest. Sina muudad ennast juba täna ja teed sisemiselt rõõmsaks juba järgmise vihase teenindaja, keda sa kohtad …
Ole vapper!
Kaido
kasutada efektiivselt alateadvust
Olen Sinuga nõus ja tean kui palju see nõuab ,et enda egoga töötada ja vastuvõtta see sisemine “kruvimine”
Miski ei juhtu üleöö, aga siis kui sa endale saad öelda,et kõik hea ja ka mitte nii hea mis minuga täna toimub on minu kasvamine ja tegelikult on kõik alati hästi- see on juba samm edasi.
Naised teavad ja ehk veidi ka mäletavad sünnitusega seonduvat- see iseenda sisemise mina muutmine on seda laadi kogemus. Valu ununeb (minul on nii) kuid mingid seigad jäävad meelde ja tekitavad emotsiooni kui neile mõelda. Sisemise kasvamisega tundub olevat samamoodi.
Jõudu meile kõigile ja väga head uut aastat.
Endaga tööd tehes (eriti alguses) tuleb sama kindlalt kui 3A-d meeles pidada ka 49/51 pritsiipi. Nii on meil igati lihtsam mõista ümbritsevat - see mossis teenindaja oli lihtsalt sellel päeval ja sellel tunnil 49 poole peal. Ja muidugi ka seda, et mida radikaalsemaid muudatusi me eneses ette võtame, seda suuremad on ka tagasilöögid. Lihtsalt sellepärast, et me oleme otsustanud muuta seni kehtinud-toiminud tasakaalu. Aga need on meie õppetunnid ja valik on meie;))
Märdi kommentaar selle kohta, et mida radikaalsemaid muudatusi me eneses ette võtame, seda suuremad on ka tagasilöögid on täiesti õige. Vahel on tunne, et mingid kurjad jõud üritavad “kaikaid kodaratesse” loopida. Mida aeg edasi seda vähem võimu meie üle nendel kurjadel jõududel on. Ei tohi vaatamata tagasilöökidele käega lüüa ja tuleb enese sees kindlaks jääda.
Aga huvitav, miks need tagasilöögid ikkagi tulema peavad? Võiks ju olla, et on ainult edasiminek positiivsuse poole. Elu on veider.
Mulle tundub, et need “kurjad jõud” pole muud, kui meie oma uskumused:) Kasvamise võlu.
Siin sesama ka live:
http://www.raadio7.ee/saade.asp?ID=6997&saade=saade
Ma ei ole harjunud ütlema ”armastan” tigedatele, aga olen püüdnud teisi teid pidi käia ehk mööda astuda kohtlastest, olen ka konverteerinud need tigedused algrakukesteks välja, saades aimu, miks ta pritsib, kus on põhjus. Kas ütlus ”armastan seda tigedat ja omakasupüüdlikku” ei ole ülepakutud”? Mulle pakub naudingut hoopis asjade tõlgendamine enda jaoks, et kus on õpetlik iva minu jaoks- ja ma saan tavaliselt aidata olukorral paraneda edaspidi, koondades kõige mõistmisel tausta mõju sellele üksikule arulagedusele. Seetõttu mõtlengi viimasel ajal, et kõik on ju hästi, kuna püüan planeerida häid mõtteid ja miskit veidrust analüüsides teisendada olukord ümber. Üks näide selline, et kui arvasin, et kord sisenes mu tuppa katastroof (üks inimene), siis mõne aja pärast olin leidnud kõik põhjused üles, miks algul ei suutnud vähese ajaga leida õigeid sõnu ja seejärel hakkasid mõtted reastuma minu plaani järgi, kus kaitsesin oma õiget ja õiglast seisukohta ühe inimese abistamise nimel. Lihtsalt see kindlus avaldus, et tuleb kaitsta oma seisukohti ja veendumusi. Enam ei tulnud veenduda, vaid ainult kaitsta veendumusi ka iseenda jaoks.
Olukorra või inimkäitumise mõistmine parandab elukvaliteeti, mõjub hästi, kui saad aidata peale enda ka teisi.
Head uut tegusat aastat!
Olen nüüd lugenud läbi mitu õppetükki,raamatu “Saladused”ka,aga palju targem ei ole.Vahel kohe tuleb selline sein ette igasugustele nõudmistele areneda,areneda,areneda ja armastada,armastada,armastada jne.Tegelikult meile pannakse väljaspoolt,ühiskonna poolt käitumismallid ette,kui nii ei käitu,nagu normaalseks peetakse,oled imelik,ja sind püütakse justkui õigele teele suunata.Olen tüdinenud õigesti käitumast.Mida teha?
Arvan, et jätka õigesti käitumist, aga käitu nii nagu sinu enda jaoks õige on ja vaata mis saab. Usun, et hakkab kergem.
Soovitan korraks aja siis maha võtta. Ära tee midagi mõnda aega. Vastu tahtmist ei saa midagi teha. Küll see isu tagasi tuleb, kui aeg on õige. See on kindel
L.
“Kas armastus ei ole ülepakutud?” - vaata alalõiku Vastuolulised protsessid. See on täiesti loomulik, et sa tunned, et see on ülepakutud. See ongi selle praktika eesmärk - tuvastada enda sees blokeeringud. Kui sa hakkad seda tegema, siis ühel hetkel märkad, et see tunne kaob, et see on ülepakutud.
Segaseks jäi ka see tõestamise vajadus, et sul on ikka õige seisukoht. Kuidas saab mõni seisukoht üldse õige olla - kõik on ju suhtline siin maailmas ning sõltub otseselt perspektiivist.
Ning kas sa usud tõesti, et see inimene, kes tuleb ja “pritsib seda kurjust”, on sinust sõltumata ja ta pritsiks seda ka siis, kui sina seda parjasti ei kogeks? Kui sa nii usud, siis tõesta endale, et ta käitub nii ka siis, kui sina seda kogemas ei ole. Kui sa ütled nüüd, et ta käitub nii ka teistega, siis sina koged seda läbi teiste ja süvendad oma uskumust. See kõik saab toimuda ainult seetõttu, et sa koged seda sellisena. Ilma sinuta ei saaks ta ka niimoodi käituda. Kuidas saad sa teda siis süüdistada selles, et ta pritsib midagi ja tema on halb inimene. Ta saab olla halb inimene ainut suhtes sinuga … ilma sinuta ei saaks ta nii käituda. Saab ikka? Vaata siis paar lauset eespool - ta käitub nii ainult seetõttu, et sa koged teda sellisena. Ilma sinu kogemiseta ei ole teda justkui olemaski, rääkimata siis tema omadustest. Kuidas seda siis muuta? Ainult muutes ennast.
Kas pole maailm kummaline …
Jah, Kaido, tuli tõestada sellele keerukale isikule (ka naine), et üks lähedane inimene vajab kaitset ja jutt polnudki minu suhtest ega minule pritsimisest, vaid ühe kaitsetu nöökimisest. Kaitsen nõrgemaid ja tavaliselt veendunult. Tõstan otseseid küsimusi, kas see häirib ehk inimesi? Aga mis arvad kadedusest? Mis ma endas muudan, kui leidub kadedaid ja ma ei arva, et oleks põhjust? Käitumise mustrid näitavad seda, no olen vahel kohanud, et mida heatahtlikum olen paljude suhtes ja elavam sõpradega, seda rohkem mõni vihastab. Et siis säästan teda või ennast…kuidas? Kui siirus kedagi vihastab, siis mis ma ikka teen siin.
Niisugune mõtisklus on muuseas tekkinud ja ennast ei häiri, aga meeldib analüüsida inimkäitumist lihtsalt.
Mitte paha pärast
L!
Kadedus, headus, solvumine, viha, andestamine, armastamine … ja veel 10 000 asja võiks siia kirjutada, mida inimesed teevad. Need kõik on ju kontseptsioonid. Kuidas saab keegi kade olla, kui sa ei lase tal kade olla sinu jaoks? Ta saab ju kade olla ainult siis, kui sina ütled endale: “Näed, kui kade ta on…”. Aga sa ei pea määratlema, kas ta on kade või mitte, lase tal lihtsalt olla. Kui tahad mingi määratluse ikkagi selles olukorras anda, küsi endalt, kui see kade inimene oleks tegelikult peegelpilt, mida ma hetkel iseendast vaatan, siis mida ma muudaksin, et ma ei paistaks teistele enam nii kade. Ja just seda muudagi enda juures. Ja võib juhtuda, et kuidagi imelikul kombel kaovad kõik kadedad inimesed järsku sinu elust ära.
Kui sa paned endale sildi külge, et olen heatahtlik, lood sa endale ja endast karakteri, mille taha siis peitu pugeda. Et vaba olla, ära loogi endast karakterit. Siis ei ole sinu egol võimalik ka selle taha pugeda ja iseendale öelda, et “Näed, mina olen heatahtlik, aga keegi ei hinda seda, vaid nad on minuga hoopis ebameeldivamad ja see vihastab mind”. Ära luba oma egol endaga niimoodi mängida, lihtsalt ole rahulik ja vaata, mis sinu maailmas toimub. Ja kui keegi jälle vihastab sind, siis kujuta lihtsalt ette, seisad vannitoas peegli ees ning sa näed seal iseennast. Kui sinu “peegelpildis” midagi häirib sind, siis muuda see enda juures ära. Ja ennäe imet, varsti võib imelikul kombel juhtuda, et keegi ei vihasta sind enam. Miks?
Sest sa ei lase oma egol endaga lollitada enam.
Aitäh mõtete eest. Mul on neist ikka kahju, kes on kadedad ja pealiskaudsed (tuimad, külmad), no mitte just ainult minu peale. Vaatan, et sisemuses ollakse isegi kohati hea, aga välismõjud (kes hindavad) rikuvad siirust. Ma endaga pole mures, sest teen abivajaja suhtes vajaliku ära ja julgust jätkub kõiges, aga olen mures teatud isiku suhtes, kes on lähedane, aga tige-kuri-vihane. Tahaksin, et ta ei vaevleks oma küüniliste lausete ütlemisel ja siis nende varjamisel. Ok, lõpetan ise selle loo sõnadega: kui öeldakse, et uppuja päästmine on uppuja enda asi, siis niisugused väited on täitsa valed- tuleb ikka minna ja aidata seda persooni. Endaga pole neid ekstreemsusi, et peegelpildiga nii kiire oleks, aga ka see on alati niikuinii oluline.
Mõned poliitikudki on kadedad ja küünilised, nii et ka seal aitavad suunavad küsimused ja sekkumine. Vahel tuleb sekkuda õigluse nimel, kuna suured möödapanekud ei jää märkamata paljudele mõne üksikisiku puhul. Nii ka minu lähedasega.
Tere L, väga huvitav, et siia selline arutlus tuli. Tahtsin omaltpoolt ainult sellise mõtte öelda, et äkki Sa ikka natuke rohkem loed seda, mida Kaido kirjutas. Mina olin ka varem selline, et tahtsin väga aidata ja olen siiani, aga siis kui hakkasin endaga tegelema, siis see energia natuke muutus. Ma mõtlen seda, et äkki Sa demonstreerid seda aitamist kuidagi liiga palju? Ma ei tea, kas Sinuga on samuti nii, aga mina avastasin üks hetk, et pean nüüd kinni ja mõtlen… kas ma aitan selleks, et aidata või ma aitan selleks, et teised näeksid, et ma olen hästi abivalmis ja siiras ja tahan teisi aidata? Mõtle selle üle. Üldse ei vihja, et see nii peaks olema, aga äkki mingi väike nõks muuta midagi.
Kusjuures väga huvitav on see ka, et Sina leiad, et külmus jne on pealiskaudsus. Mina olen alati arvanud, et sellised kõigiga kõikke jne inimesed on väga pealiskaudsed. Muidugi on see kõik nii suhteline, aga olen PIGEM sinnapoole kaldunud.
Hästi vahva, et selle arutelu ka siit leidsin, just ükspäev mõtlesin selle peale ja selle peegelpildi mõttest oli väga palju kasu. Aitäh!
Mina olin ka varem suur aitaja, aja jooksul jäi aidatavate ring üha kitsamaks, kuid päris vabanenud sellest veel pole. Mul oli pigem ettekujutus, et mul on palju jõudu, nii sisemist kui välist ja ma tean kuidas olukorda kellegi jaoks paremaks teha. Mingil hetkel ma lausa arvasin, et mul on kohustus aidata, kuna ma olengi ainus, kellele lähevad need asjad ja teiste hädad korda.
Tagantjärele näen, et kogu selle aitamise tulemus oli minusse koguned tohutu negatiivne energia - praegu arvan, et ma ei lasknud teistel inimestel oma elude eest vastutust võtta ja nende õppetundide omakanda võtmine selle negatiivse energia tõigi.
Nüüd olen üha enam endale keskendunud, oma soovidele ja vajadustele ja negatiivsus on kõik kadunud. Olen seesmiselt vabanemas ja arvan, et minuga on palju parem suhelda ja ma ise olen hoopis parem inimene.