Tee väikseid samme …
Kirjutas | Teema Eesmärgistamine, Külgetõmbeseadus | Kuupäev 18.09.2009
Igal meie arengu- ja kasvutasandil on omad probleemid. Mina räägin nendest, mis minu elu kõige enam mõjutanud ning üha enam näen, et ka teistele probleeme valmistavad. See on tegutsemine.
Informatsiooni enesearendamise kohta, külgetõmbeseaduse kohta, mõtte jõu kohta jne ilmub iga päev üha rohkem ja me käime üha enam koolitustel, kuid tulemusi saavad endiselt vaid vähesed. Miks?
Miks informatsioon ei taga tulemusi
Wattles on minu meelest sõnastanud selle põhjuse kõige paremini: see on meie suutmatus ühendada mõtet isikliku tegevusega. Me küll unistame ja mõtleme oma soovidest, kuid tegutsemiseni ei jõua.
Miks siis on nii, et me ei jõua kuidagi tegevuseni? Üheks põhjuseks on tõenäoliselt see, et me ütitame ette ära planeerida kogu oma teekonna. Mõtle sellele, et kui sa alustad tundmatu inimesega vestlust, siis sa ei ole ju valmis mõelnud oma teist, kolmandat ja neljandat repliiki. Sa mõtled välja esimese sammu, mida sa sellele inimesele öelda tahad ning siis, vestluse käigus leiad järgmise lause, võibolla mõne küsimuse, tsitaadi jne. Sulle justkui näidatakse teed. Sama on ka meie eesmärkidega. Kui ma olen enam-vähem teada saanud kuhu poole ma minna tahan, tuleb mul tegutseda. Mis tegevus? Minu vastus oleks - ükskõik milline, mis pähe tuleb. Kui oled oma rutiinis niivõrd kinni ja kõik päevad on ühesugused, siis tuleb sul teha midagi, mis muidu sinu päeva ei mahu.
Hakka tegutsema – sega vett!
Olen märganud iseenda elus, et selleks, et teha universumiga koostööd ja täita oma osa – tegutsedes, ei ole väga palju pingutust vaja, kuid midagi siiski.
Kui sa kaebled selle üle, et pere ei toeta ja kellegagi pole rääkida, siis otsi võimalus, kuidas seda muuta. Näiteks, need, kes on mastermindis osalenud, nendel on terve grupp inimesi, keda kohvile kutsuda. Helista neile või saada mail! See on tegevus, mis võib sinu elu hoopis teise suunda paisata. Me oleme kõik niivõrd tugevalt seotud oma harjumustega, mis meid enda kammitsates hoiab, et hakata liikuma teises suunas tundub ületamatult raske. Kuid väikeste sammudega minema hakkamine toob sinu ellu lõpuks tohutu pöörde, mida sa enne oodatagi ei osanud.
Kas Universum kannab mind edasi?
Vesteldes ühe oma coachingu-partneriga Belgiast, kerkis üles küsimus, kas ma saan Univesumit alati usaldada. Kas ta kannab mind edasi igal juhul, kui olen keskendunud oma eesmärgile? Arvan, et vastus sõltub meie usust sellesse. Kui ma usun, et kannab, siis kannabki. Kui ma usun, et mitte, siis näen, et ei kanna. Võid leida palju igasugust kirjandust erinevatel teemadel ja kui kõigesse süvened, siis võib pea ringi käima hakata ning ei oska enam valida, mida uskuda, mida mitte. Olin mõni aeg tagasi sellises segaduses ega teadnud, kuidas selle segadusega hakkama saada. Siis aga jõudsin järeldusele, et kui minu alustõde on: mõte loob tulemuse, siis pole ju tähtis, mida ma usun. Kui ma usun, et Universum toetab mind ja tuleb mulle vastu, kui mina teen oma osa, siis nii juhtubki. Järelikult tegutsen, teen ära oma osa, olgu see nii väike kui tahes ning usun, et läbi selle ma kasvan ning mulle saadetakse uusi olukordi, sündmusi ja võimalusi, mis kannavad mind edasi uuele tasemele. Minu elus on nii juhtunud. Väikestest sammudest on saanud tohutu muutus. Tegutse!
kasutada efektiivselt alateadvust
Superhead mõtted! Ausalt. Puhas kuld minu arust …
Mina olengi tänu Su suvisele mastermindile leidnud tegutsemisparteri, astume iga päev koos väikesi edukaid samme (koos on ju parem) ning praegu on ikka täielik roheline laine ja asjad sujuvad nii ootamatult meeldivalt nagu poleks iialgi varem osanud unistada. Me sammume koos oma unistuste täitumise poole ning protsess on väga lahe.
See tegutsemine on ka mulle siiani olnud komistuskivi ja niikui ma jõuan raamatutes kohani: hakake tegutsema, tahan kohe selle ebameeldiva raamatu käest ära panna. Hirm takistas edasi minna, aga praegu kasutame seda usaldamise tehnikat ja see toimib.
Tere Karmen! Tore sinust kuulda. Tänan, et mõtteid jagasid ja teistele mastermindikatele tutvuste edasiarendamisel eeskujuks oled:). Tegelikult on ju hirm kergesti ületatav ja tegutsemine puhas lust!
Helina postitusest inspireerituna mõtlesin ma ühe tehnika peale, mida soovin hakata ise koheselt praktiseerima.
Tehnika, mida võiks nimetada Sina vs. Universum.
Tehnika, millega võiks saada luua omale harjumus tegutseda ja millega mõtestada ümber arusaam e. uskumus läbikukkumisest.
Esmalt tuleks võtta seda tegevust kui mängu, sest mängida oskame me kõik. Lapsepõlvest oleme ju omandanud suurepärased kogemused mängimises, ega pelga seda tegevust.
Koosta kirjalikult lühikene tegevusplaan mingist konkreetsest tegevusest ja ürita näha ette mis võiks olla sinu soovitud tulemus.
Kui tegevus koosneb mitmest sammust, siis tuleks kõik sammud üles kirjutada
Kirjutad tegevuse tegevusviisi ja soovitud tulemuse.
Kui plaan on paigas, võta kirjalikult koostatud kavand ja hakka reaalseid samme selle järgi tegema.
Nüüd, kui on tehtud esimesed sammud ja on selgunud esimesed tulemused, siis tuleks need tulemused samuti kirjalikult ära fikseerida, kuni lõpptulemuseni välja.
Nüüd saab teha väikese analüüsi.
Põnev on vaadata, kuidas nägid vahetulemusi ja lõpptulemust ette sina ja kuidas Universum. Kas Universum oli sinuga ühel nõul või pakkus sulle midagi muud välja? Äkki peatas ta sind korraks, et saaksid midagi juurde õppida või ümber hinnata. See on nagu laskesuusataja, kui ta piisavalt ei keskendu ja märgist mööda laseb, peab ta tegema väikese lisaringi või paar, enne kui uuesti rajale pääseb.
Võib-olla on toimunud suunamuutus, mida sina varem oleksid pidanud läbikukkumiseks.
Arvan nii, et kui Universumit piisavalt usaldada ja austada, siis ei ole võimalik mõelda, et oled läbikukkunud.
Ühesõnaga, tegutse plaanipäraselt ja aktsepteeri seda, mis tegelikult sünnib.
Küll muutuks elu igavaks, kui läheks täpselt nii, nagu me oleme selle ette kirjutanud.
See on nüüd täielik oletus, aga võib-olla on nii, et kui oled veel tegutsemise alal roheline (arvan, et mina olen, sest kui varem juhtisid minu tegutsemist suures osas emotsioonid, siis nüüd püüan tegutseda teadlikult) siis rohkem juhib sind Universum, aga kui harjutad ja oled juba proff, siis on (heas mõttes) jämedam köieots sinu käes.
Mõned tsitaadid tegutsemise kohta:
Thomas Henry Huxley „Elu suur eesmärk ei ole mitte teadmised, vaid tegutsemine.
Anthoni Robbina „Inimesed ei ole laisad. Üksnes nende eesmärgid on jõuetud, st. sellised, mis neid ei inspireeri.“
Veljo Tammsalu;) (materjal Marlen Marmori viimasest postitusest) „Kuna me tahame kohe kõik õigesti teha, siis keelame me ära endal teha vigu ja ühtlasi keelame me ära ka oma sisemise kasvu.“
Karmen, kuidas Sina kasutad usaldamise tehnikat?
Ma proovin lugeda märke, mida mulle teele saadetakse ja teha otsuseid sellest lähtuvalt. Kui ikka ühes kohas on korduvalt punane foorituli, ära trügi vägisi edasi, sest elu on tõestanud, et see tee viib rappa. Kui aga kõnnid sinu jaoks õigel teel , siis näitavad märgid (on need siis su teele tulevad inimesed, artiklid, netilehed, laused jmt), et liigu edasi ja see tee viib sind edasi soovitud suunas. Universum on meist targem ja teab, milline tee on meie jaoks õigem.
Ühesõnaga - vali alati rõõmutee, sest me kahjuks valime nii tihti just kannatustetee, aga seda pole ju tarvis.
Helinale veel kord suur tänu suvise mastermindi eest - see oli minu selle suve parim otsus. Ma olen enesekindlam, olen astunud läbi mitmest oma hirmust, väljunud mugavusetsoonist, õpin kontrollima oma mõtlemist ja juttu, saanud väga hea sõbra, parandanud peresiseseid suhteid ja õpin iga päev midagi uut nii enda kui teiste kohta. Elu on nii huvitav, et ootan põnevusega igat uut päeva.
Andke palun head nõu, kuidas vähendada hirmu avaliku esinemise ees. Põhjalik ettevalmistus on olemas, slaidid koostatud, kõnet proovitud aga ikka kipub minema nii, et 10 min ca enne ülesastumist tekib paanika. Kui esimesed 5min esinemisest on möödas ja kõik sujub, siis rahunen maha. Kuigi tuleb tunnistada, et aastatega on paanika vähenenud ja see nn üleminekuaeg lühem aga tahaks osata enesekindlalt ja rahulik-sõbralikult ükskord esineda. Teemat ma valdan, seega hirm ei saa olla seotud teadmatuse või lolliksjäämise teemaga (ka see on olnud probleemiks). Pigem mingi sisemine barjäär, mis segab. Vahel lausa füüsiliselt ja see on ülimalt vastik kogemus.
Ma olen enesega tööd teinud, seda ei saa salata. Rohkem sotsiaalsemaks, rohkem sõnavõtte, spontaansust jne. Ma ise näen arengut ja olen selle üle uhke aga mingitel hetketel viskaks nagu “vanast rasvast” ikka mingu tüüpolukorra esile ja ma tahaks sellest tõkkest ükskord üle saada. Edasi minna.
Paanikaosakond, kirjuta endale täpsemalt lahti või võid ka siia kirjutada, mida sa tunned sel hetkel? Selliste olukordade vastu on mitmeid erinevaid tehnikaid ning harjutamisel töötavad väga hästi.
Kui ei taha avalikult käsitleda teemat, võid kirjutada ka kaido@suurimsaladus.ee Kui oskan, siis aitan heameelega.
Ole vapper!
Kaido
Lisan siia ka oma kogemused ja oma tehnikad.
Paanikaosakond,
„Ma tean mida sa tunned“
Kõigepealt soovitaksin ma sul osakonda vahetada, sest kui sa toimetad paanikaosakonnas, siis sa järelikult toodad paanika
Kõik on ettekujutuse vili!
Ärevus ja mitteärevus on tegelikult sinu enda eeltöö. See toimib siis, kui sa lähed tuttavasse situatsiooni või olukorda, millega sul on varem juba mingi kogemus saadud.
Kui sa ei tea et pead kartma, siis sa ju ei oskagi karta. Muidugi kardetakse ka tundmatuid olukordi, aga see on ju samuti olukord, mida sa tead ette karta.
Olen teinud ise selliseid avastusi küll ja küll. Näiteks läbin mingi olukorra, kus ma tunnen ennast väga hästi ja kindlalt nagu kala vees, aga kui pärast tagantjärgi mõtlen, siis oli see täpselt see sama olukord, mida ma ette teades, et see tuleb, oleksin kindlasti tohutut ärevust tundnud.
Järelikult jällegi, kõik on ettekujutuse vili!
Sa oled saanud avaliku esinemisega negatiivse kogemuse ja sa hakkad seda oma peas võimendama. Sa näed väga värviliselt, suurelt ja elavalt seda pilti, mis sulle ebameeldivusi valmistas. Nüüd hakkad sa pookima sellele pildile järjest uusi ja järjest suuremaid asju külge, kahjuks ikka neid asju, mis sinu ärevust veelgi suurendavad. Teed pildi peas nii suureks ja võimsaks ning ei jää mingit kahtlustki, et sa jälle ei äparduks või tohutut ärevust ei tunneks.
Nüüd kui otsustad, et sa enam ei viitsi ärevust tunda, siis saad hakata oma pilti peas muutma.
Esmalt kustutad negatiivse pildi ära.
Mina kasutan vaigistamise ja pimendamise tehnikat.
Kui sul peas keegi karjub või häälitseb, siis saad ta lihtsalt vait keerata (seda soovitas ka Kaido hiljuti). Mina kujutan ette, et mul on kuklas suur volumi nupp millega siis saan peas olevat helitugevust reguleerida.
Oletame, et kujutad ette, sinu peale röökivat ülemust ja sa tõsiselt pelgad teda. Nüüd lihtsalt kasuta oma kuklanuppu ja hakka ülemust tasapisi vaiksemaks keerama. Varsti jääb järgi naljakaid liigutusi tegev ampelmann, kellel tuleb suust ainult sooja õhku. Kuna ta nüüd on hästi naljakas sinu jaoks, ega kujuta enam ohtu, siis näed ennast tema pealt naermas. Kui sa piisavalt mitu korda seda läbi teed, siis olen kindel, et järgmine kord sa ei karda teda enam nii kohutavalt, sest mis sa ikka multifilmitegelast pelgad.
Sama moodi saab teha ka oma sisepiltidega.
Võtad mingi ärevust tekitava pildi ja hakkad seda pimendama ja ära kaotama.
Kõigepealt võtad värvid ära ja teed mustvalgeks. Siis hakkad muutma järjest väiksemaks, senikaua, kuni ta uttu kaob.
See ei toimi korra või paar tehes. Pead seda kordama seni, kuni ta sind enam ei mõjuta või seni, kuni ta sootuks kadunud on (see on vist see neuronühenduste teema).
Järgmiseks pead hakkama looma seda pilti, mida sina tahad ja mis loob sulle enesekindlust, sõbralikust, rahulikust jne. Soovituslikult tuleks see täpselt kirja panna, sest muidu võivad soovid hüplikuks muutuda.
Hakkad tasapisi pihta, nagu laps hakkab mustvalget pilti värvilisemaks värvima. Mida värvilisem, suurem ja elavam see pilt on seda kiiremat ja paremat mõju ta annab.
Ühesõnaga, kui sa kujutad ette et äpardud või et kindlasti midagi läheb valesti, siis võid kindlaks jäädagi, et täpselt nii see läheb.
Aga kui mõtled vastupidi, siis läheb vastupidi
See kõik on minu isiklik kogemus ja asjast aru saamine, mis kindlasti ei pretendeeri kuhugi…….
Karmen, unustasin enne Sind tänada väga kasuliku vastuse eest.
Suured tänud!
minu filosoofia ütleks,et see mida sa kardad pole üldse sinagi.Sa pead lihtsalt mõistma,et sündmused mis juhtuvad sinu elus olgu need nii hirmutavad,kui tahes sina see ei ole.Kui tahad rohkem infi selle kohta miks sa kardad,hakka eneseanalüüsi tegema ja uuri välja kelleks sa oled ennast siiani pidanud,vaata mida elu sulle pakkund on.:)
miks tehnikaid vaja on,kui on olemas ka mõistmine,et aru saada mis seda üldse põhjustab.
Tunne… seda on raske kirjeldada. Tekib see olukord tavaliselt siis kui ma pean oma järjekorda ootama. Et nt tean, et ma olen 2. või 3. esineja (arstisabas järgmine patsient jne). Ootan ja pinge sees kruvib end lakke, korrutan mõttes teksti, mida pean esitama. Mõte takerdub, raske on normaalselt lauset kokku panna. Kooli ajal võisin isegi füüsiliselt värisema hakata, nii suur hirm oli. Praegu on selliseid hetki väga vähe õnneks, olud on teised ka muidugi. Esinemisi vähe ja keegi ei hinda numbrites :).
Kui ma saan ise valida, kunas rääkida, siis ma seda alati teen ka. Sel juhul pole probleemi, kõik sujub. Pisike närv on sees aga see on selline loomulik surin, mis käib asja juurde. Hullem on just selline olukord, kus ma pean ootama.
Põhjustab? Ma ise arvan, et see on lapsepõlvest mingi muster sees. No teate küll printsiipi osadel vanematel : laps räägib kui kana pissib :). Kui siia lisada veel suur annus väga kriitilist vanemat, siis saab esialgse pilti kätte küll vast. Samas ma ei taha süüdistada lapsepõlve, sest inimene peaks ju olema võimeline ometigi arenema.
Mingi enesekehtestamise teema ehk?
Ma ise ei tea küll rohkem oma elust mingeid negatiivseid kogemusi, mis võiks seda kõike põhjustada.
Veljo, tänud, see on hea nipp.
Heintz, sinu filosoofia meeldiks mulle väga. Kui mõistmisest ja aru saamisest piisaks, arvan, et oleksin juba ammu väga kuulus ja väga edukas inimene;)
Analüüs on tähtis küll, aga see kahjuks annab ainult selle teadmise, et mida sa tahad ja mida sa ei taha.
Paraku reaalne elu näitab seda, et soovitud tulemuse saavutamiseks on vaja midagi teha ka.
Ja tegutsemiseks ongi hea kasutada tehnikaid, mis aitavad sind kergemini jõuda tulemuseni, olgu selleks siis hirmu kadumine või midagi muud.
Lõpuks on võimalik küll, et sa jõuad iseendani, aga see käib rangelt läbi teatud protsessi.
Olen ka kunagi lootnud, et mitte midagi tehes hirmud kaovad, aga paraku raiskasin ainult aega;)
ei ma räägin üldisest suurest sisemisest tööst,selge see,et kiirelt võetud tehnikad aitavad,aga see ei ole kestev,pika enesevaatluse abil õpid tundma endas seda osa,mida ei saa mitte keegi vallutada,seega see osa on vaba kõigist noist ennast hävitavast hirmudest,stressist,murest,negatiivsusest jne jne.Selle pärast ongi tähtis uurida kelleks me üldse siin maailmas peame,kui üldse kunagi tahame tõde tundma õppida.
Kogu minu lugu siis:)
Hentz, ma sain lõpuks aru, mida sa tahtsid öelda:)
Lugesin raamatut ja seal oli öeldud nii:”Kui su identiteet rajaneb Olemisel, kui sa oled vaba psühholoogilisest vajadusest olla keegi, ei sõltu enam su õnn ega enesehinnang tulemusest ja sa oled vaba hirmust.”
nii mina tahaks ka oma elu hakkata parandama,aga ma ei oska kuskilt alustada,olen aastatid proovinud oma unistust teoks teha,aga tean,et see ei õnnestu,kui tean jah see on vale…oleks hädasti vaja kelligi abi,kes suudaks mulle suuna kätte näidata…loen seda kõike siin ja tekkib kõhus mõnus tunne(kas see on halb või hea märk)
aga kui lehe kinni panen,siis sattun uuesti masendusse,sest mul tekkib nii palju küsimus korraga ja ei suuda vastust leida ja lõpuks küsin endalt ”kuson algus…”
palun väga abi
Tere Helina!
Mõtlesin oma alguse peale ja tegelikult on minul raske öelda, kus on sinu algus. Arvan, et oled algust juba teinud, kui leidsid meie webilehe. Kirjutad, et selle info lugemine tekitab kõhus mõnusa tunde, järelikult on see sinu jaoks õige koht. Mõtete muutmine on igapäevane ja elu lõpuni kestev protsess ja me saame alustada kohe täna, kasvõi sellega, et kirjutan end jaoks midagi ilusat paberile ja keskendun sellele iga kord, kui tunnen, et vana tunded taas ligi hiilivad. Muutus ei pruugi tulla päevadega, kuid kui sa jätkad oma vanade mõtete asendamist uutega, märkad ühel päeval, et su elu on muutunud.
Esimene asi, millele mina tähelepnu hakkasin pöörama oli - milline mõte tekitas minus halva tunde, ja märgates seda mõtet, asendasin selle enda jaks meeldivamaga. Järgmiseks võtmeks sai minu jaoks inimesed, kes tegelevad enesearendamisega ja kes minusse usuvad. Üks suurepärane kogukond on Saladuse Klubi.
Ja veel üks asi, millest kõik saab alguse … otsus jõuda oma unistuseni. Tee see otsus, et sa sinna jõuad ning ära luba ühtegi teist mõtet oma teadvusse!
Kui sellest vastusest jäi vajaka, siis saad minuga ühendust helina@suurimsaladus.ee