Vähem on rohkem
Isiklik areng on põnev ja huvitav “hobi”. Kuigi tihti samastatakse isiklikku arengut vaimse kasvuga, on minu hinnangul vaimne kasv vaid osa isiklikust arengust.
Umbes viimased 4 kuud olen ma teadlikult jälginud ja kaardistanud oma harjumusi. Ning neljanda kuu lõpuks on minu peas üha tihedamini hakanud ütlema hääleke “Vähem on rohkem”. See äärmiselt paradoksaalne lause on muutunud minu lemmikuks ning ma olen oma elu ümber kujundamas vastavalt sellele.
Vähem on rohkem tähendab minu jaoks teadlikku otsuste langetamist harjumuste osas, millest ma soovin vabaneda, ning samuti nende harjumuste osas, mida ma sooviksin enda juures juurutada. Oleme ausad, me oleme paljuski automaatsed harjumuste vangid - meie alateadlikud harjumused, mis on alguse saanud võib-olla juba 10-20 aastat tagasi tekitatud neuronühenduste pidevast aktiveerimisest, juhivad meie elu ning nende muutmine ei ole lihtne ülesanne.
Vähem on rohkem tähendab eelkõige valikut tegelda nende asjadega vähem, mis meile naudingut ei paku ning rõõmu ei too, et meile jääks rohkem aega tegelda just nende asjadega, mis pakuvad meile naudingut ja rõõmu. Nagu näha, on see kahe teraga mõõk, millest mõlemad terad lõikavad meie kasuks. Siin on väike väljavõte minu harjumuste päevikust, mida ma püüan juurutuda ning millest ma püüan vabaneda.
1. Ärkan varakult
Ma olen teatud tsüklitega ärganud alates kella 4.30 -7.30, kuid täna olen ma taas olukorras, kus seoses ühe olulise projekti käivitamisega, olen hakanud magama saama alles peale südaööd, mistõttu on nii varajane ärkamine ebatervislik organismile.
Uue harjumuse sisu: hakata harjutama aju taas ärkama 05.30.
Eelmise tsükli ajal ma kusjuures märkasin, et tahtejõuga ei ole ärkamise juures midagi teha. Olen lugenud kümneid erinevaid artikleid uuringute kohta ning ise seda katsetanud väga palju ning tahtejõud meid varajasel ärkamisel ei aita. Minu kogemus näitab, et aitab ainult kaks mõtet: 1) Viimane mõte, millega uinun; 2) Esimene mõte, mida peale ärkamist mõtlen.
Kõik toimub meie ajus ning alateadvuses. Kui me enne uinumist anname ajule korralduse ärgata kell 5.30, on ta selleks valmis. Ning esimene mõte hommikul … loomulikult on see “Tahaks veel…”, aga võti on selles, et see tuleb lahti lasta ning siis asendada see näiteks “Ma jõuan nende lisatundidega enda jaoks midagi kasulikku teha”. Ma isiklikult mõtlen sel ajal kohe joogale, mida saan rahulikult kiirustamata teha, rahulik 30 min meditatsioon ning siis kas artikli kirjutamine või lugemine. Need tegevused inspireerivad mind kõige enam ja panevad mind ilusti käima.
Vähem on rohkem: kui ma ärkan vara, magan ma vähem (siiski piisavalt 7h), kuid mul jääb rohkem aega enda jaoks oluliste asjadega tegelda. Jah, vähem on rohkem.
2. Ma söön vähem ja tervislikult
Viimased kaks aastat olen ma vältinud punast liha, kuna ühel hetkel ma avastasin, kui tundlik on meie keha toidule, mida me sööme. Eriti avaldus see minu puhul õhtusöögiga, mida ma tundsin igal järgmise päeva hommikul - kui eelmine päev oli “kerge” päev, oli hommikul ka minu keha kerge. Kui õhtul tulin sünnipäevalt, kus sõin erinevaid asju segamini, oli keha hommikul kange ning suhteliselt ebaviisakas.
Minu praegune eesmärk on samm-sammult üle minna taimetoidule ning hetkel on eesmärgi tähtaeg 30.04.2010. Ning taimetoidule kahel põhjusel: 1) Kergemat toitu on kergem minu kehal vastu võtta. Näiteks öeldakse, et peale suurt söömingut on raske olla. Kuid ühel hetkel ma tajusin enda puhul, et see raskus tuleb sellest, et keha paneb kogu oma energia seedimisele ning seetõttu kogu ülejäänud süsteem on energiavaeguse all. Miks ma peaks seda talle tegema? 2) Lihatööstus on kõige suurem ülemaailmne saastaja ning kasvuhoonegaaside tekitaja. Jah, me võime sõita vabalt Cadillac Escaladiga, sest selle kõrval, kui palju kulutatakse ühest veisest liha saamiseks ning kui palju tekib selle käigus saastet meie keskkonda, on see väga väike.
Vähem on rohkem. Kui ma toitun tervislikult, koorman ma vähem oma keha ning saastan vähem keskkonda, ning mul on rohkem energiat tegelda minu jaoks oluliste asjadega ning ma pakun end ümbritsevale maailmale rohkem ruumi hingata. Jah, vähem on rohkem.
3. Ma muudan oma päeva efektiivsemaks
Mõni aeg tagasi olin ma hädas e-mailidega ning nende poolt genereeritavate sissetulevate kirjadega. Mul oli umbes 10 erinevat mailikontot, mida haldasin ja erinevate projektidega seoses kasutasin. Kaks kuud tagasi koondasin ma kõik mailid ühe konto kaido@sisekosmos.ee alla, ma võtan kõik mailid vastu ühest kohast ning vastan kõikidele ühe maili alt. See tõstis minu efektiivsust tohutult. Lisaks muutsin oma mailikonto internetipõhiseks vältides üleliigse pahna tekitamist arvuti kõvakettale. Vähem on rohkem.
Minu suur hobi on olnud e-kirjade lugemine. Igapäevaselt vastu võttes umbes 30-50 erinevat kirja ning nendele vastamine tundus huvitav, kuid samas äärmiselt energiamahukas. Mõnikord ma veetsin tunde lihtsalt MS Outlookis istudes ning kirjadele vastates. Sest päeva jooksul tuleb neid muudkui peale ning nendele jääbki vastama. Olen kindel, et paljud tunnevad siin ära enda päeva. Ma otsustasin, et ma muudan seda. Tänaseks olen ma juurutanud uue harjumuse, et ma kontrollin 2x päevas oma postkasti ning vastan siis ka kirjadele. Lisaks olen vabanemas harjumusest autosõidu ajal või kuskil järjekorras seistes telefoni pealt e-maili kontrollida. See on raske, kuid ma pingutan.
Eelmise punkti jätkuks plaanin välja vahetada mobiiltelefoni. Seni olen ma kõrgelt hinnanud oma Nokia Communicatorit, mis andis mulle vabaduse igal hetkel olla internetiseeritud ja e-mailidega ühenduses. Aga vähem on rohkem. Kahe nädala jooksul vahetan ma välja telefoni väikese telefoni vastu, millega saan ainult helistada. See jätab mulle rohkem aega tegelda õigete asjadega õigel ajal. Jah, vähem on rohkem.
Eelmisel nädalal otsustasin ma, et ma lülitan mobiiltelefoni välja peale kella 18.00. See on seotud eelmise punktiga. Ma tunnen, et see annab mulle vabadust tegelda endaga sel ajal, kui ma ei tegele muude asjadega. See on superhea tunne. Ma soovitan seda alguses teha katseliselt. Sel hetkel, kui telefon on väljas, seisab kõik justkui. Vähemalt minu puhul on olnud nii, et kui telefon on sees, oleme me alateadlikult pidevalt kõneootel. Aga mida me ootame. Lükkame telefoni välja ning see jätab meile 100% aega pühenduda sellele, mida me hetkel teeme ja mida me armastame. Vähem on rohkem.
4. Ma aitan ilma vastuteenet ootamata iga päev 3 inimest
Seda harjumust olen ka juurutanud juba vähemalt 2 aastat. Ning vahelduva eduga. Mõnikord, kui on rahulikumad päevad, tuleb hommikul kohe meelde hakata otsima võimalusi kedagi aidata. See on lõbus. Ning see on nii paljudele üllatav. Ega me ei ütle ju teistele, et me teemegi seda täiesti vabatahtlikult ning vastuteenet ootamata.
Aga siin on ka väike konks. Niipea, kui me mõtleme, et me teeme seda, et olla hea inimene, tuleb meie ja heateo vahele egofaktor. Aga me ju teeme seda harjumuse pärast, umbes nagu me joome teed ning mõtleme millegi peale. Sel puudub otsene eesmärk. See tundub lihtsalt mõnus ja hea.
Kui ma programmeerin oma alateadvuse leidma iga päev 3 inimest, kellele egovaba heategu teha, on see koormatud minu jaoks kasuliku ülesandega. Ning kahtlemata on see minu vibratsioonile kasulik. Ja seetõttu jääb alateadvusel vähem aega tegelda prahiga - töömured, analüüsid ning stsenaariumid. Vähem on rohkem? Igatahes.
5. Tegelen nende asjadega, mida ma armastan
See on kõige enam vaprust nõudev harjumuse muutmine minu jaoks. Ma usun, et see on nii paljude jaoks.
Me usume alateadlikult, et meie elu on paigas. Ja me peame nendele tingimustele alluma. Sest meid on koolist saati nii õpetatud.
Aga ma ei usu seda. Uurides viimased 1.5a põhjalikult kvantfüüsikat ning meie aju rolli, olen ma veendunud, et meie ise loome reeglid ning kõik ülejäänud allub sellele.
Ja just see ongi viimase harjumuse sisu. Umbes viimased 12 kuud olen ma liikunud selles suunas, et uskudes (mõnikord sundides ennast uskuma), et mina loon oma reaalsuse 100%, võin ma tegelda nende asjadega, mida ma armastan. Sellest lähtuvalt olen ma üles öelnud teatud projektid, mis mulle küll raha sisse tõid, aga mis ei paku mulle sügavamat inspiratsiooni ja rahuldust. Ma olen ennast taandanud teatud määral ka oma senisest põhifirmast ning delegeerinud suure osa ülesannetest. Ning samal ajal tegelen ma üha enam nende asjadega, mida ma armastan. Ma kirjutan, ja käivitan üht uut projekti, mille kaudu ma saan ise kasvada ning aidata kõikidel teistel kasvada.
See on julgust nõudnud, sest see on samm tundmatusse. Ma ei ole teadnud, kuidas asjad täpselt lähevad, sest me ei näe ju järgmise kurvi taha, kuid treenides iga päev 1h oma usku ning veendumusi, on läinud seni asjad lihtsalt suurepäraselt. Lausa väga hästi, ma julgen öelda. Ning see kõik annab uut usku, et just nii see asi töötabki, nagu ma usun. See on iseennast toitev protsess, spiraal, mis viib meid ülespoole. Mitte ülespoole universaalses mõttes, aga ülespoole oma eesmärkide ning unistuste suunas. Mnjah, kahtlemata ülespoole ka universaalses mõttes, aga see oleks juba egofaktori analüüs ning sellele ma väga ei keskenduks. Me muutume seestpoolt, ja see peegeldub välises maailmas. See on üks ülimalt põnev kogemus ning ma tunnen, et see on tegelikult alles algus. Ma olen alles mõistmas, kuidas seda mehhanismi enda kasuks tööle saada ning ma ei tea, kuhu see edasi viib.
Jah, me võime tegelda nende asjadega, mida me armastame. See kõlab julgelt ning vajab ehk natukene vaprust, kuid kui me suudame joondada oma sisemised protsessid, siis me saame seda teha. Ning seda võib teha igaüks, kes teadlikult otsustab oma elu muuta. Muidugi tuleb endaga tööd teha, sest meil on vaja muutuda seestpoolt väljapoole, mitte mõne raamatu baasil väljastpoolt sissepoole, kuid kui ühel hetkel tabame, mida tähendab vibratsioonilise resonantsi saavutamine oma eesmärkidega, tunneme me kontakti füüsiliselt ja me mõistame, kui võimekad me tegelikult oleme. Me tegeleme vähem nende asjadega, millega me peame tegelema, ja rohkem nende asjadega, mida me tahame teha. Jah, muidugi, vähem on rohkem.
Ole mõnus.
Kaido
Tere tulemast taimetoitlaste sekka!!
Hommikune ärkamine on tõesti nii nagu ise programmeerid. Kui ma õhtul ütlen endale, et mulle piisab 5 tunnist magamisest, siis nii see ka on ja ma suudan öösel kell 3 üles ärgata, kui vaja ning ma pole põrmugi väsinud, vaid välja puhanud ja reibas. Paljud on imestanud, et kuidas see võimalik on, kuid on:)
Julgus on tõesti võtmesõna. Kui tahame elus õnnelikud olla, tuleb teha asju, mida tõeliselt tahame teha. Kuid ei ole piisavalt julgust, sest alati leidub keegi, kes arvab, et me ei saa sellega hakkama. Kui olemegi otsustanud järgida oma sisetunnet, on selleks vaja palju muuta. Jällegi, selleks, et midagi muuta on julgust vaja. Tihti lähevad muutused nii sügavale, et peaksime kogu elu muutma. Kas me oleme selleks valmis? Seda teab igaüks kindlasti ise paremini.
Olen ise hetkel sellisel muutuse teel ja tean, kui palju on selleks julgust vaja. See ei tähenda seda, et mul pole hirmu olnud, on ikka aga tuleb julgeda ka hirmu tunda.
Igaljuhul ei tohi alla anda ja ei tohi kiirustada. Kuid mida aeg edasi on kindel arusaamine sellest, et oma südame järgi elamine teeb õnnelikuks.
Julge olla sina ise!
Tere. Kirjutan siia esmakordselt ning mind ajendas selleks mõttetera, et tuleb tegeleda asjadega, mis sulle meeldivad. Mul on kodus 2 väikest last, 2 aastane ja 7 kuune. Nad on miskipärast täiesti “alahellitatud”, suurem nõuab päev otsa pisarilmi opasse, väiksem ei lase vetsugi minna, hakkab põrandal paaniliselt röökima. Varem nii hull polnud, kuid põhimõtteliselt käin ma juba viimased kuu aega 10 tundi päevas +7 kg puusal, kondid on sellest juba haiged, pealegi see 7 kg sibeleb ja rabeleb hirmsasti, kuid maas mängida ka ei taha. Igal võimalikul hetkel ma üritan ikka suuremat kallistada-paitada, talle lugeda või joonistada. Varem mul oli majapidamine korras, söök tehtud, pesud triigitud, tuju positiivne, lapsed rahulikumad ning õhtul, kui noorem läks magama, ma lugesin oma raamatuid, kuulasin muusikat, tegin käsitööd ja üldse tegelesin siis niiöelda nende asjadega, millest artiklis juttu, ehk meeldivate asjadega - asjadega, mis lõõgastavad. Praegu küll pole enam nendeks aega. Pealegi olen ma pidevalt närvis, mind ajab närvi, et suurem laps viriseb aga ei räägi, mis tal vaja on, miks ta viriseb? Mind ajab närvi, et ma ei saa vetsuski käia ja et nõud on mustad jne. Käsin lastel tihtipeale virisemine lõpetada, aga TEGELIKULT MA TEAN, et teen valesti ja lastele peab õpetama, et oma tunded tuleb välja elada, mitte endasse hoida ja pingeid kehasse koguda.. aga mul on lihtsalt irinast nii siiber, et ma ei kannata seda häält välja ja siis ma ei suuda end kontrollida. TEGELIKULT ma tean seda ka, et suuremal lapsel on tähelepanupuudus ja ta pole enam ärgates emme kaisus, sest emme on läinud ärkvel oleva noorema lapsega teise tuppa. Ühesõnaga, ma küll ei tea, kas sellisest olukorrast on ka võimalik end “välja mõelda”, ehk siis mida teha, et saaks ise ometi kuidagi pingeid maandada ja tegeleda siis nende meeldivate asjadega? Praegu, kui ma nt vardad kätte võtan tekivad kohe süümekad, et äkki peaks hoopis lastele kuidagi tähelepanu pöörama rohkem, et nad poleks alahellitatud. Üldiselt ma pean ennast üsna halvaks emaks ja mul on pidevad süümekad, et mu lapsed pole õnnlikud. Nad oleks rahulikud ja õnnelikud vist ainult siis, kui ma saaksin 24h päevas mõlemat süles hoida. Vahepeal ma mõtlen, et kui poleks teist last saanud, et küll siis esimesel oleks see lähedusevajadus ikka väga ära rahuldatud ja elu oleks rahulik. Samas see on nii idiootne mõte, sest ma ise tahtsin teist last ja ma armastan teda väga-väga-väga. Lisaks sellele mul käivad kujutelmades igasugused koledad pildid, kuidas mu lastega midagi halba juhtub, seda ma ka ei tea, kuidas nendest vabaneda. Enese arendamine on pikk ja keeruline teekond, aga nii väikeste laste ema peab veel kuidagi lisaks oma lastest kasvatama enesekindlad, kompleksideta, turvatundega jnejnejne lapsed. Hetkel ma tunnen, et ma ei oska enam - tekitan lastele ise “valesid programme” ja “kiikse” juurde.
Tänan tähelepanu eest.
kui inimene ei otsiks enam heakskiitu,ei oleks enam olemaski sõna,et teised ei lase mul seda teha.Maailm on peapeale pööratud neid,mida iseendale loonud oleme peame ka ise nendest omal jõul lahti saama.
Kaido, See on super artikkel! Ma jagan SInu mõtteid. Proovin ise ka neid meetodeid ja väga raske oli mobiilist lahti lasta, aga milline fantastiline tunne see on - kui see kord käes on.
Hiljaaegu olen taas leidnud enda jaoks annetamise ja heategude tegemise just suuremas plaanis ja see töötab minu jaoks täiega, st küllus suureneb sellise kiirusega, et ma ei tunne aastatagust mina äragi.
Oma uskumisi olen saanud muuta ja kui neile tagasi vaatan, siis mul on kurb, et seda varem teha ei olnud võimalik. Ja saan aru, kust need on tulnud ja milleks vajalikud olnud. Ja et kuidas see suurem puzzlepilt kokku klõpsab…
See artikkel on absoluutselt kirgastav… Lihtsalt mõnikord võib kirgastus põhineda ka sügavas teadmises ja mõistmises, et minu jaoks on olemas teistsugused meetodid ja selline äratundmine toob kaasa hästi meeldiva rahuliku oleku:) Mõnus!!!
Ja edu kõgile oma elu saladuse otsijatele/leidjatele:) See on põnev tee:)
K
Elsa!
Jah, kas elu ei ole kummaline. Ja isegi paradoksaalne - meie jaoks kõige olulisemad inimesed pakuvad meile üheaegselt nii palju rõõmu ja samas ajavad nii närvi, et vahepeal tunneme, et lihtsalt enam ei jõua. Loomulikult ei saa keegi meist iialgi teise inimese tundeid läbi elada, aga vaadates enda kahte poissi (5a ja 1.5a), siis ei mõista ma sageli, kuidas naine nendega hakkama saab. Täiesti analoogne olukord, kus esimene aasta olid mõlemad lihtsalt puusa külge “kleebitud”.
Ma olen selle teema peale tegelikult palju mõelnud - just selles valguses, et kuidas te - naised - ikka nii tugevad olete. Teile tuleb selle eest au anda ja sügav kummardus teha.
Aga kuidas siis selles olukorras hakkama saada?
Kogu meie elu sõltub suhtumisest. Ükskõik, millega me oma elus kokku ei puutu, meie suhtumine määrab selle, kas me tajume olukorda positiivselt või negatiivselt. Ning niisamuti on ka igasuguste selliste olukordadega nagu sina kirjeldasid.
Olles ise isa tean ma ka, mida tähendab, kui mingi sell ei anna asu. Aga ma olen kasutanud endaga hakkama saamiseks 2 võtet.
1) KOGU TÄHELEPANU JAGAMINE
Ma ühel hetkel mõistsin, et eriti väsitav oli olukord, kui ma peaksin justkui tegelema millegi muuga - näiteks mingite tööasjadega - , aga ma ei saanud, sest samal ajal ma püüdsin olla ka lapsehoidja. Ehk siis olukord, kui ma olin kahe lapsega jäänud koju ning selle kõrvalt püüdsin ma näiteks veel ka tööasju ära teha. See oli raske. Tegelikult võimatu.
Sel hetkel ma taipasin, et ühel hetkel ei saa ma olla hea isa ning hea töötegija korraga. Ma pean tegema valiku. Ning see valik määrab, kas ma olen sel hetkel hea isa või hea töötaja. Ja ma tegingi selle valiku ning avastasin, et ma oskan olla hea isa, kui ma soovin ning hea töötaja, kui ma seda soovin.
Seda sama hakkasin ma soovitama ka oma naisele. Ma ütlesin, et ära pööra millelegi muule tähelepanu sel ajal, kui sa oled ema. Ära muretse ühegi asja pärast ning ära püüa olla sel perioodil keegi teine peale hea ema. Sest see tuleb meie instinktidest niikuinii - olla ema. Ja kui me püüame sel ajal ka midagi muud teha, siis me tekitame niikuinii endale blokeeringud. Milleks seda teha?
Kokkuvõtvalt, kui me oleme ema, siis on see roll, mida me hetkel peame kandma. Näiteks Elsa näites - me püüame olla hea ema ning samal ajal püüame me tegelda isikliku arenguga. Kuid kas olla hea ema ei ole mitte kõige suurem isiklik areng terves maailmas?
Sageli püüavad inimesed olla vaimsed ning lahkuvad kodudest ning hakkavad elama “vaimset” elu. Mida see õige tähendab? Me oleme kõik vaimsed olendid, ning kui me soovime teha vaimseid praktikaid, siis kõige parem viis seda teha, on elada oma elu - tegelda väljakutsetega, mida elu meile pakub ning lahendada probleeme, mis meie elus on. Kui me sellele kõigele selja pöörame, siis me põgeneme oma elu eest. Me küll nimetame, et me oleme vaimsed ja seetõttu jätame oma pered maha ning hakkame Jumalat teenima, aga … kas selleks me tulime siia ikka? Me tulimegi siia kogemusi saama. Ning igasugune kogemus on vaimne kogemus. Olla tõeliselt vaimne ning spirituaalne on ärgata igal hommikul ning teadvustada endale, et mind on ootamas järjekordne päev, kus ma saan tegelda vaimsete asjadega, olgu selleks siis probleemid rahaga, suhetega või lastega. Ning eriti lastega - laste kisa ja nõudmistega hakkama saamine vajab tohutut teadlikkust ning ma ei ole isiklikult kogenud midagi võimsamat kui hakkama saada oma emotsioonidega, mida võib tekitada üks 1.5a Artur Pajumaa.
Elsa, sa oled ääretult tubli ning sa kasvad iga päevaga rohkem kui terve bussitäis ameeriklasi, kes sõidavad 2 kuuks Tiibetisse mediteerima ning elu mõtet otsida. Elu mõte ja tõeline Tao / Zen on olla siin ja praegu ning tegelda oma eluga. Ning just seda sa ju teed.
2) LAPSED ON MEIE PARIMAD ÕPETAJAD
Kuigi me arvame mõnikord, et lapsed on meile mõnikord tüütuseks ja ei lase meil tegelda asjadega, mida me soovime teha, on nad meie suurimad õpetajad. Iga kord, kui laps teeb midagi, mis meid ärritab, võime me kujutada ette, et ei ole mingit last vaid on lihtsalt sündmus ja meie emotsioon. Ning sel hetkel taipame me, mis osaga me peame enda juures tööd veel tegema. Kas meid ärritab kisa - järelikult ei ole me saavutanud piisavalt vaikust ja rahu enda sees. Kas meid ärritavad pidevad küsimused - järelikult on meil liiga palju vastamata küsimusi enda sees? Kas meid ärritavad, et lapsed saavad iga nädal lasteaiast uue viiruse - järelikult ei ole me enda sees piisavalt tugevad, et vastu seista “viirustele” meie elus.
See kõik on üks suur tervik. Ei ole olemas mind, lapsi ja probleeme - on üks suur ülimalt intelligentne süsteem, mis õpetab meid igal sekundil. Ja sel sekundil, kui me mõistame, mida lapse mingi käitumine meile tegelikult õpetada soovib ja me lubame endal selle järgi ka käituda, oleme me ehk mingi väikese ülesande lahendanud ning võib juhtuda, et laps ootamatult lõpetad selle käitumise, mis meid ärritas, või me lihtsalt ei ärritu enam selliste asjade peale, mis meid varem endast täiesti välja viisid.
Kõik algab meie suhtumisest. See on lõputu õppetöö iseendaga ja enda peegelpildiga, mida me nimetame eluks. Jah, kahtlemata eluks see jääb, aga iseküsimus on, kuidas me sellesse elusse suhtume. Kas me anname sellele võimaluse end õpetada ja edasi liikuda, võib me aerutame vastuvoolu, teeme tohutut tööd, kuid progress on väike.
Pikk jutt lühidalt kokku võtta. Minu jaoks on “töö” lastega kõige vaimsem praktika, mida elu mulle pakkuda suudab. Ma mõistsin, et kui ma tegelen meditatsiooniga, siis keskendan ma kogu oma tähelepanu sellel hetkel. Miks ma seda ei tee siis teise vaimse praktikaga, mida me nimetame laste kasvatamiseks? Ning ma avastasin, et see töötab - kui ma ei püüagi sel ajal (lastega koosolemise) midagi muud teha ja keskendun kogu oma tähelepanu nendele, siis olen mina rahulik ja ka lapsed. Aga niipea, kui ma hakkan mõtlema, et ma pean seda tegema, või ma tahan midagi muud teha, tekib konflikt, kuna “elu” (antud juhul indikatiivselt lapsed”) näevad antud olukorda hetkel teisiti, mille tagajärjel tekib nii pinge minu peas kui ka situatsioonis. See on selline lihtne situatsiooniteraapia, kus terapeut olen ma ise.
Kaido
Väga sisukas kommentaar! Meeldis eriti see koht, kus Sa ütled, et kui ärritab lapse kisa, ei ole piisavalt vaikust mu enda sees. See on sulatõsi.
K,
kolme lapse ema